Kõik uudised

Inspektor Glebsky monoloog

G. Kromanovi vändatud „Hukkunud alpinisti hotell“, 1979. Inspektor Glebsky sisemonoloog keskendub mõistatusele, kas võõra delegatsiooni näol oli tegemist tulnukate või inimestega. Moraalseks teljeks küsimus, kas võõra tsivilisatsiooni esindajad väärisid oma saatust või oleksid pidanud saama päästetud. Ja kui nad olid tulnukad, siis mida nad siit õigupoolest otsisid?

Creative Unioni kontor, 2019. Tallinna südalinn. Minu ees laiub auditoorium, mis koosneb enam kui paarikümnepealisest võõramaalasest, täpsemalt jaapanlasest, kõik maailma tehnoloogia tippfirmade esindajad: Sony, Hitachi, Toshiba, Seiko, Nikon, Panasonic, Fuji, Mitsubishi, Ricoh, NEC jt.

Räägin innovatsioonist, tüpologiseerin Eesti ettevõtteid loova mõtlemise ja innovaatilisuse aspektist vaadatuna, ise samaaegselt mediteerides teemal, aga mida nad siit õigupoolest otsivad? Neil on ju silmipimestav maailma tehnoloogilise vallutamise ajalugu seljataga, mida veel? Kellel meist planeedil maa ei oleks olnud kokkupuudet mõne Jaapani tootega? Mida on siit leida näiteks Hitachi Global Center for Social Innovation General Manageril!? Mõistagi ei ole tema huviorbiidis eesti toit, maalilised rabajärved ega rahvuslik käsitöö. Siin peab peituma midagi muud.  

See mõistatus kummitab mind mõnda aega pärast ettekannet. Meenub suvine stseen jaapani sõbraga, kus ta jääb pärani silmi vaatama, kuidas ma auto nagu muuseas Tallinna kesklinnas mobiiltelefoniga parkima panen. Jutt, mis viib muudele, tehnoloogial baseeruvatele igapäevateenustele, kannab teda alice’likult imedemaale.  

Ja siis mul plahvatab. Need maailma juhtivate, pika ajalooga tehnoloogiahiidude innovatsiooni- ja disainijuhid otsivad meilt start-upi vaimu! Nad tahavad aru saada, kuidas see pisike 1,34-miljoniline mummuke on lennutanud maailma 4 ükssarvikut, kuidas nad on hoo pealt edukalt rakendanud tehnoloogilisi võimalusi era- ja avalikus sektoris. Nad üritavad mõista, mis on see loovusest pakatav kvintessents, mis kannab ühe Euroopa ääremaa pisikese metsarahva maailma absoluutsesse tippu idufirmade rahakaasamise võimekuselt elaniku kohta. Neid huvitab, kuidas see väikene postsovjetlik Eesti on suutnud end nii lühikese ajaga brändina maailmas positsioneerida ja kehtestada.  

Nad näevad ja oskavad väärtustada seda, mida me ise enam hästi ei näe. Vaatame, iga jumala päev, aga ei teadvusta.  

Epiloogi asemel.

Annika Koppel „Hukkunud alpinisti hotell“ - 30 aastat hiljem (Sirp, 13.11.2009):  

„Glebsky eneseõigustuse monoloog võib olla liiga „puust ja punaseks” tehtud, aga ju siis režissöör pidas moraalse vastanduse esiletoomist eriti tähtsaks. See toimib: uus, salapärane, enneolematu ja teedrajav põrkumas vastu nüri ametnikuhinge seaduspäraseid ponnistusi. Kui filmi Glebsky ei ole õnneks päris vaba kahtlusest, siis päriselu Glebskyd ei pruugi ennast kahtlustega sugugi vaevata. Vastuolu vaba ja mõtleva inimese ning mugava oma koha pärast pelgava ametnikuhinge vahel näib olevat universaalne. See võib olla üks põhjustest, miks film täna, 30 aastat hiljem, ikka meid kõnetab.“ 

Ants Lusti
Identity juhataja ja brändistrateeg

Pilte
Jaapani tippfirmade Sony, Hitachi, Toshiba, Seiko, Nikon, Panasonic, Fuji, Mitsubishi, Ricoh ja NEC innovatsioonijuhtide ja disainerite visiidist Creative Unionisse novembris 2019:


Ants Lusti ja Madis Laas jaapani külalisele Creative Unionit tutvustamas





Toimetas: Silja Oja, TULI

Liitu uudiskirjaga