Kõik uudised

Jan-Erik Nõgisto: Soovin, et riik ei tegeleks reguleerimise ja keelamisega

„Meil on vaba ühiskond. Vaba oma valikutes. Ma soovin väga, et riik ei tegeleks reguleerimise ja keelamisega, vaid suhtleks minuga viisakal toonil. Me oleme terve sektori ja riigiasutustega koos saanud inimesed turvavöösid kasutama, piirkiirust järgima ja suitsuandurite patareisid vahetama. Selline järjepidev ennetustöö toimib võrreldamatult paremini, kui keeld millestki rääkida. Vähemalt senikaua, kuni keegi jõupositsioonilt teisi hobusevarasteks, tolerastideks või ühiskondlikult kahjulikeks elementideks sõimama hakkab,“ ütleb Kuukulguri režissöör Jan-Erik Nõgisto.

Seisukohavõtt: produktsioonifirma Kuukulgur Film režissöör Jan-Erik Nõgisto kasvatab habet, mida ta enne ära ei aja, kui EKRE valitsusest ei lahku

Jan on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit ja löökpille ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis telerežiid. Ta on mitmete lühimängufilmide, teleseriaali „Pank“ ning sadade reklaamide ja muusikavideote režissöör.

„Kuukulgur on minu jaoks ainus produktsioonifirma Eestis, kes oskab ja viitsib veel reklaame teha! Jan on režissöörina pühendunud ja põhjalik. Temaga saab teha ilusaid asju, tal on väga hea ja elegantne käekiri. Koledat asja ta ei tee. Ega meie agentuuriga muidugi lihtne ei ole, meil on alati oma nägemus, idee ja sõnum peavad täpselt välja tulema. Aga ega Jan ei ole alandlik teostaja, ta mõtleb alati filmilikult kaasa. Me oleme oma koostööd aastaid lihvinud, nüüdseks liiguvad meie hammasrattad õlitatult. Tavaline viga, mida agentuuride noored loovjuhid võtteplatsil teevad, on see, et nad kipuvad režissööri ja näitlejaid õpetama, aga kõik tuleb alati enne läbi mõelda. Mida rohkem eeltööd teha, seda parem on tulemus. Jan mõtleb alati kõik hoolega läbi, mõnikord ülegi, aga ega boheemlasliku lähenemisega reklaami teha ei saa – see on nagu kullassepa või kellassepa maailm, kus midagi peale ilma juhuse hooleks jätta ei saa,“ iseloomustab Jani kauaaegne koostööpartner, Kontuuri loovjuht Urmas Villmann.

Kuidas Sinust režissöör sai?

Mu režissöörist isa Jaanus Nõgisto võttis mind telemajja oma assistendiks, kui olin 13-aastane. Algul olin tema kannupoiss, sealt edasi sain telesaadete režissööriks. Õppisin mõnda aega ka Pedas režiid, aga kool jäi lõpetamata, sest komistuskiviks sai üks praktikaülesanne – minna Kaubamajja vahtkummist maskoti sisse „näitlejatööd“ tegema. Mulle see teatrikooli jaoks tavaline vaimu murdmise praktika ei sobinud, 20-aastasele Janile tundus see alandav. Nooruse toorus ja kogenenumate pikem plaan ei ühildunud. Nüüd ma enam nii ei suhtuks.

Peale kooli tegin paar aastat vabakutselisena telesaateid. Näiteks käisin telepoisina Malaisias tõsieluseriaali „Džunglistaar“ tegemas.

Vahepeal töötasin ka aasta Saudi-Araabia pealinnas Riyadhis, kus tegin koos paari teise eestlasega saateid ja nõustasin kohalikke teletegijaid. Meie ülesandeks oli luua nende telekanalitele virtuaalstuudio ja treenida neid seda loominguliselt kasutama. Kõik sealsed telekanalid kuulusid Informatsiooniministeeriumi alla, millel oli seitse korrust – nagu Paabeli torn, mis läheb kõrgemalt järjest kitsamaks, üleval väikeses toas minister, allpool korruste kaupa erinevaid tsensoreid ja kleerikuid ning keldrikorrusel meiesugused kõrgelttasustatud töömehed.

Miks Sa ei jäänud Saudi-Araabiasse?

Olin 2003. aastal Riyadhis, kui tuhande kilomeetri kaugusel asuva Bagdadi peale hakkasid pommid langema. Kohalikel hakkas teiste asjadega kiire, näiteks khakivärvi sokkide ja hävituslennukite tahavaatepeeglite müümisega sõjavägedele. Keegi ei mõelnud enam oma tavatöö peale. Mulle määrati ihukaitsja ja autojuht, istusin oma toas ja mängisin mingit Playstation 2 mängu. Kui kodubaari sööma läksin, karjus kohalik laps mulle „Fuck off American, I kill you soon!“.

Praegu, aastal 2019, oleme millegipärast positiivselt üllatunud, kui näeme Instagramist, et režissööri esimene assistent võtteplatsil on Saudi naine. Tore. See võiks normaalne olla. Aga tollal oli seal ajakirjanduses suur uudis, et autoroolist tabati meheks kostümeeritud naine, kelle jaoks auto juhtimine keelatud oli. Karistuseks piitsahoobid. Sa pead ikka paljust mööda vaatama, et seal elades mitte kalgiks tropiks muutuda.

Kuukulgur kutsus mind oma tiimi, kui Andres Maimik ja Rain Tolk parajasti filmi „Vali kord!“ tegid. Minu ja Kuukulguri vaheliseks sillaks oli selle filmi toimetaja ja kaasautor Juhan Ulfsak, kellega kunagi televisioonis mingit talkshowd teinud olin. Võib öelda, et tema tõttu see intekas siin praegu toimubki.  


Eesti Filmi andmebaasis seisab: 2004. aasta sensiatsioonilisim eesti film, satiiriline dokumentaalfilm „Vali kord!“, räägib nn uuest poliitikast, mis kasutab ära rahva ihalust raudse rusika järele. Skandaalne meediaüksus Esto TV rajab profašistliku jäägripataljoni, mis hakkab rakendama valitsuspartei Res Publica loosungit "Vali Kord!". Oma missioonil väisavad šokireporterid Ken ja Tolk Eesti ja Euroopa Liidu võimukeskusi, hoiavad silma peal peaminister Juhan Partsi tegemistel, paljastavad vandenõusid ja likvideerivad inimrämpsu nii Eesti kui Euroopa tänavatelt. Nagu habemenuga silmamunasse, tungib Esto TV Eesti ühiskonna varjatud kihtidesse, et ilmsiks tuua meie ksenofoobia, rassism ja sallimatus.

Mis on 15 aastaga Eesti filmitööstuses muutunud?

2007–2008 said väikestest asjadest suured. Kui enne seda olime kolleegidega öisel võtteplatsil vetsusabas külmetades ja topsist kehva kohvi kehva brändiga juues visanud nalja, et „Vaat kus glamuurne töö!“, siis lõpuks jõudiski hea aeg koos enam-vähem normaalse rahaga paariks aastaks ka siia. Võisime lubada endale luksust kliendi peale solvuda ja otsustada, et neile me enam tööd ei tee.

Nüüd on mastaabid ja eelarved väiksemad, aga vähem on tunnetega kompamist, töö ja selle tegijad on muutunud professionaalsemaks.

Vanasti tegid kõik loovinimesed, kaasaarvatud meie, lihtsalt tähtsat nägu, et nad teavad, mida teevad. Nüüd on kõigel terve teadus taga – nad teavad tõesti täpselt, mis on nende töö mõte ja eesmärk ning milline on inimeste osa selles masinavärgis. 

Praegu on tööprotsess vastastikku lugupidavam. Eestis ei ole ametipositsioonist tulenevat distantsi ega pseudohirmusid turundusjuhi, agentuuri ja tootja vahel – töö käib üldiselt meeskonnana ja see mulle meeldib.  

Enam ei ole võtteplatsidel alkoholi! Vanasti oli see tavaline „külmarohi“, isegi kaameraobjektiivi puhastati sisselonksatud piirituse auruga.  

Ma ei igatse „vanu häid aegu tagasi“, ei tahaks enam näha kuskil kartulikrõpsu reklaami, kus palja mehe ja naise vahele on kirjutatud koleda fondiga küsimus: „Millal sa viimati krõpsu said?“. 

Ja kui varem ei mainitud konkurssidel produktsioonifirmat, siis nüüd seda tehakse. 

Kui eelarved on vähenenud, siis see tähendab, et ka telereklaami tellitakse praegu vähem? 

Klassikaline telereklaam oma lavastusmeetodite ja etteantud pikkusega on  vähenemas. Samas tellitakse rohkem pikemaid reklaame, millega tuleb väga selgelt välja tegijate, klientide ja agentuuride töömeisterlikkus. Õnneks ei tehta enam veebi jaoks klippe materjalist, mis on „üle jäänud“. Kõik on aru saanud, et veebi jaoks tuleb teha pikki ja korralikke klippe.

Kuuldavasti on tele Eestis jätkuvalt kõige mõjusam meedium nii lotopileti, panga kui sardelli jaoks. Eriti just sardelli jaoks – sardellil pole video kujul ainult internetis midagi teha. Sardell armastab televisiooni. Ja televisioon sardelli. 

Kas Kuukulgur teeb rohkem mängu- või reklaamfilme? 

Reklaam on selleks, et end vee peal hoida. Et firmat igapäevaselt püsti hoida, inimestele palka maksta ning end pidevas töös ja seega ka vormis hoida.  

Filmi tehakse harva, aga valdkonna profina ei tohi töösse pikki pause sisse lasta. Kuigi filmi ja reklaami tegemise lähtekoht on erinev, on tööloogika sarnane. Eks selle kohta ole erinevaid arvamusi ning loomulikult detailid mängufilmide, dokumentaalfilmide ja reklaamide puhul erinevad.  

See on tavaline praktika, et kõikjal Euroopas toodavad produktsioonifirmad igasugust meediumit. See nüüdseks kitsalt spetsialiseerunud tegijate minevikust pärit suhtumine, et reklaam on mingi pask töö, mida tuleb teha siis, kui „päris“ tööd ei ole, on nüüdseks välja surnud. 

Kuidas reklaamitöö teie juurde jõuab? 

Enamasti agentuuride kaudu. Mõned kliendid tellivad ka mõne video vajadusel otse, aga me ei käi mööda firmasid aktiivselt agentuuridega konkureerimas, see oleks veidi ebaaus.  

Kas te olete esimesel ideekoosolekul koos agentuuri ja töö tellijaga ühe laua taga? 

Mõnikord oleme, mõnikord mitte, oleneb agentuurist ja konkreetsest tööst. Me muidugi eelistaks olla, siis saaksime kohe aidata protsessi suunata sinna, kus see on realistlikus ajaraamis hästi teostatav. 

Kuidas agentuur teid briifib?  

Mõnikord saadetakse meile kliendi briif, millele agentuur on oma „reha“ teinud. Mõnikord on terve klipi stsenaarium agentuuri poolt valmis, teinekord kirjutame seda meie, vahest ka koos agentuuriga. Integreeritud kampaania puhul on klipp üks osa tervikust ja agentuur on sellisel juhul teadlik, mida vaja on. 

Millistest väärtustest te oma töös lähtute?  

Ma ei teeks iial reklaami ühele konkreetsele poliitilisele jõule (vaata habet). Ma ei saa ennast lõpuni distantseerida ega taandada oma tööd „ainult töö“ nimetuse alla. Igas töös peab olema midagi sellist, mis mulle kas meeldib või mind kuidagimoodi kasvõi külmaks jätab. Okset alla neelates seda tööd ei tee.

Me pole siin väga valivad ja lähtume üldiselt väga laia spektriga liberaalsest vaatenurgast. Ma isiklikult fännan toitu, napsu, pangandust ja hasartmängusid – mul on suurepärane võimalus valida, mida, millal ja millises mahus ma tarbin. See vabadus on kõigil inimestel ja ma ei näe enda sisemuses suurt väärtuskonflikti neist asjadest rääkides ega neile reklaami tehes.  

Meil on vaba ühiskond. Vaba oma valikutes. Ma soovin väga, et riik ei tegeleks reguleerimise ja keelamisega, vaid suhtleks minuga viisakal toonil. Me oleme terve sektori ja riigiasutustega koos saanud inimesed turvavöösid kasutama, piirkiirust järgima ja suitsuandurite patareisid vahetama. Selline järjepidev ennetustöö toimib võrreldamatult paremini, kui keeld millestki rääkida. Vähemalt senikaua, kuni keegi jõupositsioonilt teisi hobusevarasteks, tolerastideks või ühiskondlikult kahjulikeks elementideks sõimama hakkab.  

Kas Europarlamendi valimistele eelnenud klipiga võtsite ettevõttena seisukoha? 

Jah. Ja sellisel tasandil seisukohta võttes on parem mitte arg olla.

See kodanikuliikumisest Kõigi Eesti sündinud klipp oli puhas improvisatsioon võtteplatsil, mis oli küll jagatud stseenideks ja näitlejatele olid rollide iseloomustused kätte jagatud, aga keegi meist ei teadnud täpselt, kuhu see mäng välja jõuab.

Sellele klipile eelnes startupperite initsiatiivil loodud „Sul on hääl“, mille tegemiseks oli aega neli päeva. Samal ajal kui teksti kirjutasime, helistati meeskonnale ja kaks päeva hiljem oli võte:  

Kas ellu jääda on praegu raske?

Ega ta kerge ei ole. Et samamoodi elada nagu aastal 2007, on vaja neli korda rohkem tööd teha.

Kui palju ühe reklaamfilmi tootmine praegu Eestis maksab?

Normaalse keskmise eelarvega kvaliteetne klipp maksab ca 30 000 eurot. See on rõhutatult keskmine number, ei ole nüüd lugedes mõtet imestada, et nii kallis või nii odav (seda viimast praeguseid trende vaadates paljud ettevõtted ka ei mõtle). Aga jah, sellega ei tohiks olla võimalik tehnilistele, üldistele visuaalsetele kvaliteedistandarditele mittevastavat klippi toota.

Kui siis ka tehniliselt feilid, oled nagu see „Maitsev“ bistroo kokk Peterburi maanteel Susi hotelli kõrval, kes kotlette teha ei oska. See on kotlett. See käib hakklihast ja seda on vaja praadida. See ei tohiks justkui halb olla. Vähemalt peaks söödav olema. Aga ikkagi... See ei tähenda, et sellisest summast alates on alati hea klipp, kuid ta ei ole enam „Miisu“: 

Millest see hind sõltub?

See sõltub võttepäevade ja -kohtade arvust, samuti kaasatud inimeste hulgast. Nagu ikka – loost. Kindlasti saab ka odavamalt, näiteks 8000–15 000 euroga hakkama, kui mõte ja stiil kokkuhoiu all ei kannata. Kui tead, et lähed tegema ühe kaadri lugu ja sellel on kandev sisu. Ma ei hakka siin mingit värsket klippi välja tooma, et „näete, vaadake kui odav, aga ikkagi jumalast normaalne asi“, aga minevikust üks tore meenutus: 


Kas konkurents produktsioonifirmade vahel on kõva?

On ikka, samas on paljud suunanud oma teenuse väljapoole. Eesti turg on väike, raha on vähem, aga vaeva on vaja sama palju näha, sest ega kohaliku turu jaoks ei taha ju keegi kehvemat tööd teha. Suvaline suhtumine paistaks kohe välja.  

Meil on siin Eestis ikka veel ainult 15–20 suuremat klienti (pangad, telkod ja toiduainetööstus), kelle pärast produktsioonifirmad ja agentuurid konkureerivad. See on meie töö selgitada meie oma ettevõtetele, et turundus on oluline.

Ma ei saa seda paremini öelda, kui Magnus Lužkov siin artiklis: „Ellujäämise kiirtest ehk aspekt, mis hoiab meid vaesuse nõiaringis kinni"

Kuukulguris on erinevalt teistest produktsiooniettevõtetest tööl ka kolm loovjuhti – lisaks minule ka Rain Tolk ja Andres Maimik. Teistel on ainult produtsendid. Seega läheb meil kohe tööks, kui töö sisse tuleb.

Näiteks mina olen terve suve reklaamidele lugusid ehk stsenaariume ja kontseptsioone kirjutanud. Kui agentuur puhkab, teeme seda meie.

Kohalik turg on väike ja kahaneb vist veelgi. Mõned telejaamad on hakanud ise klippe tootma ja kliendid, näiteks Bolt ja LHV, on teinud endale oma loov- ja tootmistiimid. Mina arvan, et majasisene agentuur on loovuse surm ja ma pole oma arvamuses üksi. 

Tohoh? 

No ma vaatan tulemuste pealt, nende klippides on isikupära vähem. Majasisene agentuur elab ju turundustiimiga samas kontoris. Nad teavad küll täpselt, milline nende brändi kuvand olema peab, aga nad ei näe ühel hetkel enam võimalusi, kuidas seda kujundlikult, ilma otse ütlemata edasi anda. Loov turundus võiks aga üritada rääkida kujundite ja üldistuse keeles. Ega 35-aastaste naiste sihtrühmale ei pea reklaamis ilmtingimata 35-aastast naist näitama. Vaataja samastub ikkagi olukorrapõhiselt kujundiga, mitte konkreetses vanusegrupis samast soost inimesega.  

In-house turundus taandub explainer video tüüpi toodangule.

Reklaam peaks looma väärtust, eristuma ja eristama, tõstma, aitama väljendada seisukohta, väärtusi ja mõtet. Näe, need tüübid siin on mu kitsast mõtet laiendanud: „Brändid peaksid otsustama, kes nad on ja mille eest seisavad“.

Kõik algab ka sellest, kuidas me produktsioonifirmana oma tööst räägime. Kas räägime reklaamfilmist, tootevideost või videosisust.  

Mulle meeldib hobina puutöö, aga ma tahaksin „saagida“ ainult oma puutöökojas, mitte päristööd tehes. 

Kas teete ka eksporti? 

Oleme seda käivitamas. Ja oleme teinud ka, näiteks Viasati peakontorile. Samas filmide teenindamist (ingl k production service) me välismaistele tootjatele seni pakkunud ei ole, sest oleme ikkagi tegutsenud loovtootmisfirmana, mitte asjade väljaajamise firmana.  

Soovin, et reklaami teenidamine tähendaks Eestis midagi enamat kui lubade väljaajamist, meeskonna komplekteerimist ja võileibade tegemist. Meie meeskonnad Eestis on superprofid ja mitte lihtsalt sama head kui igal pool mujal, vaid kõvasti paremad.  

Hetkel käib see aga nii, et andekad ja ambitsioonikad inimesed müüvad eraldiseisvalt oma teenust välja, käivad välismaa produktsioonidel, aga kohalikud ettevõtted teenindavad suurkliente ainult kohapeal. Ma tahan seda muuta, me peame ühendama loovekspordi teostava teenusega. 

Kas Eestis on filmide tootmise osas kõik võimalik? Või on midagi, mida siin veel ei osata või pole vastavat tehnikat? 

Jah, kui on vastav eelarve ja mõistlik ettevalmistusaeg. Ning kui tootja ja agentuur teineteist usaldavad. Oskusteabe taha asjad ei jää. Meil on ju inimesed, kes käivad välismaal asju tegemas. 

Küll aga jäävad asjad mõnikord julguse taha. Ma julgustan agentuure kaasama produktsioonifirmat tööprotsessi natuke varem, et agentuur ise ennast stiilis „see on väga äge mõte, aga meil pole selleks niikuinii raha“ tsenseerima ei hakkaks. Alati võib proovida koos mõelda, kuidas reklaam ikkagi olemasoleva eelarve sees ära teha. Kõik ideed väärivad läbi rääkimist, aga see eeldab, et kliendi briifis on kampaania algus mõistlikus kauguses. 

Kliendil ja agentuuril on alati mõtet endalt tulemusele mõeldes küsida kolm küsimust: 

  • Kas me tahame, et oleks nii?
  • Kas me lepime sellega, kuidas on?
  • Või on meil ükskõik?  

Milline on mõistlik loovidee ja teostuse vahemaa? 

Meie jaoks kolm nädalat kuni üks kuu. See on siis esimesest kohtumisest meiega.  

Nii vähe? 

Jah, aga meil Kuukulguris on kogu tootmise tehniline infrastruktuur, montaažid, värvikorrektsioon, heli- ja graafikastuudiod ning inimesed olemas, me ei pea hakkama helistama vabakutselistele ega küsima, kas nad on saadaval ja kui, siis millal ja mis tingimustel nad oleksid valmis meie kontorist läbi jalutama. 

Kas näed tihti sellist asja, et idee teostus kannatab väikse eelarve käes? 

Jah, lugu hakkab ühel hetkel kannatama, kui eelarvet aina koomale tõmmata. Lõpuks on see nagu viis korda tassis solgutatud teepakk, iga solgutamisega võetakse loo mõjukusest tükke ära. 

Näen klippe vaadates tihti ka arvamuste paljususest tulenenud kompromisse. See ei teki osapoolte vahelisest usaldamatusest, vaid viisakusest ja hirmust solvata kedagi, kellel juhtub teistsugune arvamus olema. Enamasti on aga selle põhjuseks ajapuudus – lihtsalt ei ole aega arvamuste lahknevust läbi arutada ja vaielda. Demokraatia on produktsioonis kahtlemata tore, kuid aeglane ja mitte lõpuni vajalik.  

Räägi palun video- ja eriefektidest lähemalt – millal neid kasutada? 

Kõik sõltub loost. Kui nad loole midagi lisavad, seda paremini edasi annavad, siis on mõtet kasutada. 

Videoefekte ei pruugi üldse nähagi olla, mõnikord on lihtsalt vaja parandada mingit viga või paratamatust. Näiteks kui teen tanklaklippi, kus on taustal näha mingi panga logo, on selle eemaldamine videoefekt, aga kui reklaamis sajab vihma või lund, mida tegelikult ei olnud, on tegemist eriefektiga:


Cannes Lions 2019 Film Grand prix võitnud The New York Times’i klippides ei ole eriefekte üldse kasutatud, on ainult videoefektid: 


Aga üks varasem Cannes’i filmikategooria võidutöö on üleni eriefektidele üles ehitatud ja see on superkallis töö. Eestis ega lähivälismaal ei ole sellist motion track kaamerat, aga Varssavist saab seda muidugi vajadusel laenutada:  


Kuulsas Carlton Draught’i reklaamis ei ole kasutatud ühtki eriefekti, sest aegluubis filmimine seda iseenesest ei ole. Phantom kaamera, mis on ka Eestis saadaval, on muidugi äge ning loo terviku ja teostuse mõttes on tulemus super: 


Eriefektid peavad alati olema põhjendatud. Vaata näiteks seda ühe kaadrina üles võetud liiklusohutuse reklaami, kus moraalitsemise ja sirgjoonelise kommunikatsiooni asemel (ära passi telefonis, kui autoga sõidad, muidu oled tropp ja üldse, ohtlik on ka) on kasutatud roosa kassi kujundit: 


Sama siin: sirgjoonelisem, ainult paar efekti, aga hea stsenaarium ning kõvasti lihtsam ja odavam kui see kassi lugu. Mine siis võta kinni või püüa otsustada, kumb on toimivam – kas kujundiga visuaalne ägedus või sirge lavastus paari abivahendi toel: 


Milliste oma tööde üle Sa ise uhke oled? 

Mulle üldiselt väga pikalt meelde ei jää, aga no viimane oli selline: 


See Talleggi klipp läks 2-minutilisena veebi ja 45-sekundilisena telesse. Filmisime seda neli päeva.

Eesti Loto imagoklippi tegime kauem, see sisaldab rohkem võttekohti ja on seega kallim: 

Me teeme ka igal aastal ka pro bono koostööd erinevate fondidega (Lastefond, Pardiralli (Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit), Sünnitusmajade Toetusfond. Selline töö teeb meile siin rõõmu. Kutsete arv kasvab ja aitame alati, kui vähegi võimalik on. Üldiselt armastame Kuukulguris sotsiaalkampaaniaid väga, olgu nad riigi tellimusel või kodanikuliikumised (näiteks MTÜ Lasterikkad Isad) ja tunnustame ministeeriumide ning avalike asutuste kommunikatsioonitöötajaid. Nendega koos on võimalik luua kõigile paremat keskkonda ja ma ei ole veel saanud nii vanaks, et ei usuks suhtluse (kommunikatsiooni) jõudu.  

Kui palju tänapäeval imagoklippe tehakse? 

Õnneks kõvasti rohkem kui 10 aastat tagasi. Selliste pakkumisklippide aeg nagu „saadaval normaalselt varustatud jaekettides, tule ning soeta kohe, hind on talutav“ on läbi, kuigi virvendusi veel on. Eeter on selliste asjade jaoks liiga kallis.  

Vähemalt on pakkumisklippide sees alati hästi läbi tunnetatud imagoloogiline taustsüsteem. Vaata näiteks ükskõik millist Coopi (kas pank või pood) klippi, seal on igas pakkumisklipis mõte ning brändi toetav sisu- või stiilielement. Need on ehedad näited, kuidas pakkumisklipid saavad olla samal ajal imagoklipid.  

Miks te ise agentuuriks ei hakka? 

Sest me ei taha.  

Me ei tee siin kodulehe sisutekste ega otsepostitusi. Me ei tegele ka firmade soo määramise ning pikaajalise ning strateegilise tulevikuvisiooni sõnastamisega võimalikult laia, kuid samas spetsiifilise tarbijagrupi jaoks, võttes arvesse nende finantsolukorra muutumist seoses majanduse arenguga järgneva kvartali, majandusaasta ning dekaadi perspektiivis. See töö on reklaamiagentuuride pärusmaa ja me ei oska seda nii hästi teha kui nemad. 

Me teeme filme!  

Vaata ka: www.kuukulgur.ee

Intervjueeris: Silja Oja, TULI