Kõik uudised

Joel Volkov: Võidab see, kes kõige rohkem meelt lahutab

Ma arvan, et ma ei ole ainus, kes tajub iga päevaga aina selgemini, et praegu toimuvatest poliitilistest protsessidest pole võimalik loogika abil enam aru saada. Ei Eestis, Euroopas ega maailmas laiemalt. See, mis toimub, lihtsalt polegi loogiline, kirjutab Joel Volkov.

Fotol: Joel Volkov. Pildistas: Marko Mumm.

Kui ma koolis käisin, siis öeldi, et 21. sajand saab olema informatsiooniajastu. Päris sajandi alguses see enam-vähem nii tunduski. Aga informatsioon osutus ilma rahalise tulemuseta kasutuks – internetimull plahvatas. Tuhanded töötud teadlased pidid leidma viisi, kuidas lubatud maa päästa. Käe ulatas reklaam. Ja lubatud pudrumäed saabusid mürinaga. 

Reklaamil on mitu nägu, millest osad on üsna õelad. Võibolla kõige salakavalam neist on asi, mida kutsutakse otseturunduseks. Kui vanasti koosnes see põhiliselt postkasti topitud kirjadest, müügikataloogidest ja telefoniraamatutest, siis nüüd on kogu see pahn kolinud andmebaasidesse, otsingumootoritesse, bännerirobotitesse ja intelligentsetesse võrgustikesse. See ei ole enam reklaaminduse spetsiifiline alamliik, vaid maailma kõige suurem äri. Me kõik oleme erinevate infokaevurite pidevas huviorbiidis. Erinevad turumonitoorijad, telekomid ja meediakontsernid hoiavad meid oma haardes läbi meie kellade, telefonide ja arvutite. Tehniliselt arenenud ühiskondades on võrgustikesse lülitatud ka jälgimiskaamerad, telekad ja autod. Vastutasuks lubatakse mõnusamat elu, mis väljendub peamiselt meelelahutuses. Seda ei nimetata nii – räägitakse contentist ehk sisust.

Kohe varsti on maailmas 8 miljardit inimest, kellest umbes kolmandik saab olema pidevas ühenduses internetiga. Käib kibe töö, et tõsta võrgustunute osakaal väga kiiresti mitu korda suuremaks. Seega kasvab iga päev nõudlus uue sisu järgi. Iga sekund laetakse ainuüksi YouTube’i vähemalt 600 inimaasta jagu videoid. See maht kasvab üha kiirenevas tempos iga päev. 

Asi on selles, et inimestel on lihtsalt igav. ENSV ajal oli pühapäevahommikuti Vikerraadios „Meelejahutaja“. Ükskõik kuhu sa pühapäeva ennelõunal läksid – Eino Baskin ja Priit Aimla rääkisid kõigis raadiotes. Rahvas kuulas ja naeris mürinal. Täna toimub meelte jahutamine ja lahutamine korraga kõigis kanalites iga päev ja igas punktis maailmas. Võidab see, kes kõige rohkem meelt lahutab. Suured korporatsioonid said sellest juba mõni aeg tagasi aru ja õppisid informatsiooniajastu vilju enda populaarsuse suurendamiseks edukalt kasutama. Teisena said sellest aru nutikamad riigid (USA, Venemaa, Israel, Hiina jt), kes asusid oma geopoliitilist positsiooni parandama. Ja siis saabusid terroriorganisatsioonid, kelledest kuulsaim on ISIS, mis ehitas kogu oma kalifaadi meediaplatvormi ümber. 

Barack Obama oli esimene poliitik, kes mõistis, et asi ei ole infos, vaid info kasutamises lahutamaks nende inimeste meelt, kelle poole pole kunagi varem pöördutud. Nagu näiteks pensionäridest Florida juudid või immigrantidest California koduabilised – kõige ebatõenäolisemad valijagrupid mustanahalise presidendikandidaadi jaoks. Aga trikk töötas. Õige meelelahutus õigele sihtrühmale toimis ja Obamast sai president. See oli alles algus... 

Itaalia Viie Tähe Liikumise insenerid olid head õpilased – et võidelda rahva poolt armastatud Berlusconiga, rakendasid nad oma vankri ette veelgi palavamalt armastatud koomiku Beppe Grillo ning ehitasid oma kirbutsirkuse tema selja taha. Vaene Beppe ise sai alles mõni aasta tagasi aru, et kurjad geeniused kasutasid teda viimased kümme aastat maskotina ning lahkus süsteemist. Aga miljonite meel oli lahutatud ja hääled teenitud. 

Putin ja tema Internetiuuringute Agentuur teab seda kõike une pealt. Iga kord kui valitsuse populaarsus hakkab langema alla teatud piiri, korraldatakse midagi. Kui probleem on väike, siis võib teha näiteks jalgpallimeistrivõistlused. Aga kui probleem on suur, siis tuleb ette võtta sõjakäik, sest nii on Venemaal alati tehtud. Üks kiire ja edukas sõda lahutab rahva meelt tükk aega ning tagab selle korraldajale pöörase edu. 

Samad trikid korduvad ikka ja jälle ja üha vilunumalt igal pool maailmas. Näiteks Poola populistid lubasid omal ajal internetifoorumites vaestele valitsuse poolt unustatud suurte peredega inimestele 100 € lapse kohta toetust ja said nende hääled. See raha ei ole väärtus, vaid meelelahutus. Kõigepealt oli põnev teada saada, kas uus valitsus ikka maksab selle raha ja kui seda tohutu riikliku finantspõntsu hinnaga tehti, siis vaesed inimesed jõid selle raha lihtsalt meelelahutuseks maha. Seega – kaks ühes pakett!  

President Trump on meelelahutusajastu gigant. Tema vastu ei saa mitte ükski poliitik. Nuta või naera. Need manöövrid, mida tema meeskond teeb, on sõnulseletamatud. Ja vaestes kolgastes rahvas juubeldab. Elu paremaks ei lähe, aga vähemalt meel on lahutatud. Ja mis põhiline – iga päev on teema, mida arutada. 

Täpselt samadel alustel toimus Brexit. Cambridge Analytica „kaevas välja“ unustatud 3 miljonit britti, kellega polnud mitte ükski poliitik viimase paarikümne aasta jooksul rääkinud ja tõi nad rõõmsa tujuga Euroopa Liidu vastu hääletama – meelt lahutama. Tänaseks on zombid on oma koobastesse tagasi vajunud, aga Inglimaa on vastamisi oma kõigi aegade kõige suurema identiteedikriisiga. 

Just äsja võitis Ukraina presidendivalimised näitleja, kes oli mänginud teleseriaalis kogemata presidendiks saanud õpetajat. Juhus? Kindlasti mitte. 

Me elame meelelahutusajastul, mis on rajatud infosüsteemidele. Nüüd ka siin Eestis. Enam pole poliitikat – on ainult show. Meie argipäeva hakkavad üha rohkem dikteerima Batmani filmist tuntud Jokeri-laadsed sotsiopaadid, kes ajavad suust välja mida iganes – põhiline, et see mainstreamist mahapudenenud inimestele peale läheks, neid kõnetaks, nende meelt lahutaks. Vabalt võib isegi täiesti segast panna, kuna see on lihtsalt naljakas. Sest kui on naljakas, siis järelikult toimib. 

Kuidas sellise asjaga toime tulla? Kuidas säilitada mõistust? Üks on kindel – loogika ja argumentatsioon ei tööta. Halamine ka ei tööta. See pole huvitav. See ei lahuta kellegi meelt. Kui me tahame midagi muuta, siis tuleb kogu Eesti meelelahutus- ja meediatööstus korraga rakendada ühe eesmärgi ette. Tuleb anda selline turmtuli, et iga viimane kui Kalevipoeg naerab oma naba küljest. Kõik see, mille eest seisavad Jokerid ja Two-Face’id, tuleb pöörata ajuvabaks naljaks, tuleb nad üle rääkida, üle veiderdada, matkida, parodeerida ja nii edasi ja nii edasi. 

Miks töötas „Tujurikkuja“? Sest ta naeris läbi pisarate meie kõigi jaoks oluliste teemade üle. Lahutas meie meelt ja tõi mõned päris valusad asjad otse teadvusesse. Ma arvan, et nii mõnigi oss sai tänu „Tujurikkuja“ naljadele mõnest asjast elus palju paremini aru. 

Me elame meelelahutusajastul. Mitte infoajastul. Lahutagem siis oma rahva meel jälle kaineks tagasi. Aga seda tuleb teha enne, kui me kaotame Rahvusringhäälingu, sest see on meie rahva vaba sõna tegelik kants ja tähtsaim meelelahutusvahend. 

Joel Volkov
Loovjuht
Tank