Kõik uudised

Kampaania, mille puhul ei pidanud lugusid välja mõtlema: „Hakkame liikuma!“

Rein Pärn saab tänavu 79-aastaseks, aga eelmisel aastal jooksis ta 100 maratoni. Ujuja Matz Topkin sündis ilma käteta ja ühe terve jalaga, ent alustas rahvusvahelist sportlasekarjääri ja võitis eelmisel aastal EMil 50m seliliujumises hõbemedali. Ajakirjanik Jakob Rosin sündis pimedana, ent hiljuti käis ta seltskonnaga Amazonase vihmametsades matkamas. Haigekassa uut kampaaniat “Hakkame liikuma!” tutvustab Optimist Creative’i loovjuht Oliver Lomp, kes peab seda projekti oma seni tähtsaimaks tööks. Ühtlasi on see Oliveri lõputöö Optimistis, sest sel nädalal lahkub ta agentuurist, et hakata elama vabakutselise loovinimese elu.

„Algas minu viimane nädal Optimist Creative'is," kirjutas Oliver Lomp esmaspäeval oma Facebooki seinal ja lisas: „Põnevaid ja enda jaoks erilisi töid on selle pea kolme aasta jooksul kogunenud nii mõnigi, ent saatuse tahtel läks nii, et minu jaoks kõige olulisem projekt jäi ühtlasi minu viimaseks. Aitäh, Eesti Haigekassa, et võimaldasite teha meil midagi päriselt mõtlemapanevat!“

Tutvu Haigekassa kampaaniaga „Hakkame liikuma!“:

Kampaanialeht: liigu.ee
Agentuur: Optimist Creative
Loovjuht: Oliver Lomp
Projektijuht: Kadri-Liis Nikopensius 
Kunstiline juht: Bruno Palmik
Klient: Eesti Haigekassa
Tootja: Kuukulgur Film

51,7% Eesti täiskasvanutest on ülekaalulised või rasvunud ja WHO prognoosi kohaselt on 2025. aastaks Eesti elanikest 62% ülemäärase kehakaaluga. Vähemalt neljal korral nädalas on kehaliselt aktiivsed vaid 17,4% täiskasvanutest, lastest liikus iga päev piisavalt vaid 16,4%. Regulaarne liikumine on parim viis ennetada südamehaigustesse haigestumist. Haigekassa soovitab südamehaiguste riskitegureid hinnata eriti meestel, sest neil on tunduvalt suurem oht haigestuda.

Teie ees on kolm persooni, kellel kõigil võiks olla vabandus, miks nad vähe liiguvad. Ometi on nad aktiivsemad kui keskmised eestimaalased. Võta eeskuju ja alusta aktiivsete eluviisidega juba täna!

Ujuja Matz Topkin saab tänavu aprillis ehk südamekuul 21-aastaseks. Ta sündis ilma käteta ja ühe terve jalaga, ent alustas 2013. aastal rahvusvahelist võistluskarjääri. Tippu jõudmiseks ja seal püsimiseks treenib ta kuus korda nädalas. Koormus on suur ning õhtuks on võhm päris väljas, kuid pingutused on end ära tasunud. Kõige säravama sportliku tulemusena sai ta eelmisel aastal EMil 50m seliliujumises hõbemedali ning valiti aasta lõpus Eesti parimaks parasportlaseks.

Eesti Rahvusringhäälingu ja portaali Geenius ajakirjanik ning Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige Jakob Rosin sündis pimedana, ent niisama kodus istumise asemel elab ta täisväärtuslikku elu. Ta käib argipäeviti tööl, nädalavahetuseti võtab ette mitmetunniseid jalutuskäike ning ei ütle ühestki põnevast üritusest ära. Hiljuti käis ta seltskonnaga Amazonase vihmametsades matkamas ja oli sageli see, kes esimesena hulljulgeid seiklusi ette võttis.

Rein Pärn saab tänavu 79-aastaseks. Noorena ta kõige suurem spordimees polnud, ent 80ndatel avastas enda jaoks maratonid ja nende läbimisele järgneva naudingutunde. Tänaseks on Rein läbinud 500 maratoni, kusjuures 100 neist eelmisel aastal. Ja kui Rein parasjagu ei jookse, siis pikemaid jalutuskäike teeb ta iga päev. Viis kuni kümme kilomeetrit liikumist on tema igapäevane norm hoolimata ilmast.

„Teie ees on Eesti oma Forrest Gump, mees, kes on sinu majast kümneid kordi mööda kõndinud, sest ta lihtsalt jalutab igal pool ja kogu aeg. Võtetel oli nii, et kui palusid Reinul kuskilt mööda kõndida, aga korra valvsuse kaotasid, oli ta juba sadu meetreid kaugel ja oli tükk tegemist, et talle järgi joosta,“ meenutas Oliver Lomp.

Oliver, räägi palun lähemalt sellest kampaaniast. Mis on eesmärgid?

Eestimaalased on laisaks jäänud. Inimesed, eriti kontoritöötajad, ei liigu piisavalt palju. Istumist peetakse uueks suitsetamiseks. Faktidena võetakse see kõik kokku kampaanialehel liigu.ee - minge vaadake üle.

Inimestel, ka päris paljudel minu lähiringkonnas olevatel, on kalduvus leida erinevaid vabandusi olemaks väheaktiivne. “Mul pole aega” laadseid vastuseid kohtab järjest enam, ent kui arvestada sealt maha aeg, mis kulub nutitelefonides istumisele või internetis sageli sisutule surfamisele, leiaks pea iga inimene aega päevas kasvõi mitmeks treeninguks. Kindlasti ma ei taha siin kõlada nagu moraalijünger, kuna olen selles osas ka ise tugevalt patune. Ent ma vähemalt teadvustan neid fakte. Ja kindlasti ei ole ma ka nutimaailma vastane, sest see on lihtsalt tänapäeva maailma osa, aga tervis tuleb ennekõike.

Kampaania eesmärk on läbi ootamatute eeskujude panna mõtlema, kas need vabandused, mida vähese liikumise põhjenduseks tuuakse ikka pädevad. Selle kampaania puhul ei pidanud lugusid välja mõtlema, lihtsalt leidma õiged persoonid, kelle päris lood päris elust ütlevad palju rohkem kui briljantseks lihvitud stsenaariumid.

Ma olen üsna kindel, et iga inimene, kes neid klippe või visuaale näinud, on vähemalt korraks enda elustiili üle mõtlema hakanud. Ja kui ei ole, siis on ikka veidi kurb küll. 

Miks seda oma tähtsaimaks tööks pead?

Ma arvan, et reklaamil kui terminil on sageli halb maik küljes. Ja tihtipeale täiesti õigustatult, sest meie ümber on palju reklaami, millel puudub sügavam mõte ja eesmärk. Tehakse ühekordne nali või lihtsalt mingi käkk, mis reklaamitegija vaatest heal juhul korra läikima/vaatama või kliendi seisukohalt paremal juhul ostma paneb, kuid sellega kogu asi piirdub. 

Mina arvan teisiti. Ma olen täiesti kindel, et ka läbi reklaami on võimalik maailma paremaks paigaks muuta ja see kampaania minu meelest üks väga hea näide. 

Minu selline elufilosoofia sai alguse juba palju aastaid tagasi Bangkoki turul. Jah, Lionel Messi on jalgpallijumal ning Jean-Michel Basquiat’ lugu ja tööd panevad ahhetama, ent ma ei pea eelnimetatud inimesi iidoliteks. Küll aga on mul üks iidol, keda ma kohtasin kunagi Bangkoki turul. Ta liikus seal meie aiakärudest 6 korda suurema kaherattalisega ihuüksi inimmassi seas ringi ja ajas lilleäri. Inimesed ostsid selles kärus olevaid lilli, andsid raha ja said liiga suurte kupüüride eest sama mehe käest raha tagasi. Tundub tavaline äri, eks? Miks peaks see mees minu iidol olema? Aga vot sel mehel olid mõlemad käed ja jalad amputeeritud ja ikkagi ta ajas seal oma suure käruga äri. Ta elas oma võimaluste juures täiega. Sel hetkel ma mõtlesin, et minul ja enamusel meie esimese maailma probleemidega inimestel pole mitte mingit õigust viriseda. Iga kord, kui mul mingi idiootne jonn peale tuleb, tuletan ma seda ärimeest meelde.

Kogu selle jutu juures ei tohiks valesti aru saada: mõnes kohas nalja tegemine või allahindlus täidavadki õigustatult oma eesmärki ning seda peab ka tegema.

Fotol: Oliver Lomp 

Mida sa nüüd edasi teed?

Palju asju. Näiteks veedan väga palju aega oma olulise pereliikme jalgrattaga ning pole välistatud, et põrkun seetõttu Tallinna tänavatel ja mujal Eesti nurkades korduvalt ühe oma kampaania peakangelase Reinuga.

Tegutsen mingites vormides ka samas valdkonnas edasi. Päris kindlasti aga tegelen edasi oma kahe elu armastuse ehk kirjutamise ja reisimisega. Kes teab, võib-olla saan need isegi ühendada ja leian selles oma ikigai.

Lisaks on mul paar suurt mõtet, millega ma maailma paremaks paigaks tahan muuta, mis tegelikult ongi mu elu suurem eesmärk. Kunagi üks oluline inimene saatis mulle Lev Tolstoi ütluse “Igaüks tahab maailma muuta, ent keegi ei mõtle enda muutmisest”. Aga minu meelest on just nendest inimestest, kellel on päriselt soov maailma muuta, puudus.

Mu ideed on jõudnud mõttetasandilt oluliselt kaugemale ja õnneks on minu ümber inimesed, kes nendesse usuvad. Veksleid ma välja käima ei hakka, kuna end igasugusesse ajalisse stressi panemine pärsib ideaalset teostust, siis ütlen lihtsalt nii: millalgi ehk kuulete.

Meeldiv on ka see, et pärast seda, kui ma oma vabakutseliseks suundumise jutuga kapist välja tulin, on tulnud väga palju huvitavaid koostööpakkumisi. Sisetunne ütleb, et elu läheb päris põnevaks. 

Miks lahkud Optimistist nö kõrghetkel, mil agentuur valiti 3. aastat järjest Kuldmunal aasta agentuuriks ja hiljuti laienesite Berliini?

Juuli alguses oleks mul Optimistis saanud kolm aastat täis, aga ma kindlasti ei ütleks, et lahkun kõrghetkel. Olen sajaprotsendiliselt veendunud, et nii minu kui Optimisti kõige kõrgemad hetked on alles ees. Lahkun aga sellepärast, et nii isiklikus kui tööelus olen jõudnud punkti, kus selliste muudatuste tegemiseks tundub sobiv hetk. Mind ahvatleb mõte kujundada täielikult iseenda graafikut ning kuna elu on väga mitmekesine ja võimalusterohke, on see ilmselt õige otsus. Aga eks näis. 

Mida veel selle aja jooksul Optimistis ägedat teinud oled? 

Nende kolme aasta jooksul on meeldejäävaid töid päris palju ning eriti head meelt teeb spektri laius: korralikul tasemel asju on olnud nii digis kui ka klassikalisemates reklaamikanalites. Kuigi mina - ja loodetavasti ka kolleegid - auhindades absoluutset tõde ei näe, sest suuresti sõltuvad otsused žürii meelestatusest, subjektiivsusest või jumal teab millest, siis samamoodi olen kindlal veendumusel, et veidi vähem kui kolme aastaga Optimisti loovjuhina teenitud 20+ kodumaist või rahvusvahelist auhinda on täiesti soliidne tulemus. Siinkohal rõhutan, et töid ei tee loovjuht üksi, vaid tiim ühiselt.

Mõned asjad on muidugi ka kripeldama jäänud, kuna osad väga tugeva algideega mõtted pole erinevatel põhjustel oma täit potentsiaali saavutanud, aga eks elus teinekord ongi nii ja põdeda ei maksa. Pealegi olen ma maksimalistina niikuinii kõikide enda osalusega asjades tagantjärgi väga kriitiline ning täielikult (loe: peaaegu täielikult) rahule olen ma kogu selle aja jooksul jäänud ainult ühe tööga.

Aga kuna küsisid “ägeduse” kohta, siis kõige ägedam on olnud tegelikult see, et ma pole ühtegi tööpäeva vastumeelselt alustanud isegi pärast väga rajusid eraelulisi nädalavahetusi. Ja ma ei ütle seda üldse, et ma kellelegi tagantjärgi meeldida, sest mul on lõpparve tänaseks käes. Kuigi tõsi, lõpupeol jäid mu prillid kontorisse pantvangi.

Lõpetuseks ütlen ühte asja veel: see, et Optimist on võitnud kolm aastat järjest aasta agentuuri tiitli, pole päris juhuslik looduse valik. See tuleneb kontoris valitsevast õhkkonnast, läbimõeldud strateegiast ning inimestest. Pluss väga head võileivad ja kummikommid. Kindlasti jäi palju positiivset Optimisti kohta veel ütlemata, aga kuna oma silm on kuningas, siis minge Tondi 51 ja vaadake ise järele. 

Intervjueeris: Silja Oja, Turundajate Liit