Kõik uudised

Kristian Kirsfeldt: Riik on vahend, mitte eesmärk. Ja inimene on eesmärk, mitte vahend.

Intervjuu Eesti ühe tugevaima ja enim auhinnatud disainibüroo Velvet disainijuhi Kristian Kirsfeldtiga, kes krooniti septembris ADC auhinnagalal Aasta Disaineriks.

Pildil: Kristian Kirsfeldt. Foto: ERRIER

Sa oled oma pika disainerikarjääri jooksul mitmeid suuri auhindu võitnud. Kõige värskem tunnustus pärineb aga Viimsi valla hiljuti korraldatud T-särgi kavandite ideekonkursilt. Sa võitsid selle iroonilise sõnumiga: „Ma armastan ummikuid“.  

Sellest sõnumist saavad aru kõik, kes autoga Viimsist linna tööle käivad. Olen ise elupõline viimsilane, mu perel oli siin juba 60 aastat tagasi suvila, mille nüüd 7 aastat tagasi majaks ümber ehitasime.  

Mis ideid veel konkursile esitasid? 

Facebookis võitis rahvahääletusel särk sõnumiga: „Ma armastan ummikuid“

Ülejäänud kolm kavandit, mis konkursile saatsin, kandsid sõnumeid: „Viimsi, autorahva kodu“ (parafraas väljendist „Viimsi, rannarahva kodu“), „Võim vs rahvas“ ja „Parem kui Tallinn“

Ummikud on äärelinlaste jaoks tõesti suur probleem. Mida siis teha? 

Mina näiteks sõidan igal hommikul Viimsist Velvetisse, mis asub Telliskivis, bussiga. Balti jaamani saan bussiga, sealt edasi jala. 

Kui kõik need 10 000 inimest, kes hommikul autodega Pirita teel venivad, kasutaks ühistransporti, oleks nende mahutamiseks vaja 125 bussi. Kui Viimsist läheks linna poole 2 bussi minutis, poleks mingit ummikut. Kui kõik inimesed kasutaks bussi.  

Aga kõik ju ei kasuta ega hakkagi kasutama.  

Asi on inimeste hoiakutes. Võib-olla on neil ühistranspordist kehv ettekujutus ja ühendused kehvad. Busse peaks olema rohkem ja liinivõrk peaks olema parem. 

Kas sellest piisaks, et inimeste harjumusi muuta? Sa oled disainer, anna palun nõu, kuidas inimeste käitumist disainida. 

Kui autoga käimine veelgi ebamugavamaks muutub, hakkavad inimesed alternatiive otsima. Mujal maailmas tehakse teid kitsamaks, mitte laiemaks, et inimesed hakkaks ühistransporti kasutama. Mitte mingil juhul ei tohiks teha teid laiemaks, sest muidu hakkavad käima autoga ka need, kes seda seni ei teinud. Teede laiendamine ehk sõiduridade lisamine suurendab liiklusvoogu, mitte ei lahenda probleemi. 

On kohti, kus on mõtet disainida keskkonda inimeste käitumise järgi, näiteks rajada pargis kõnniteed sinna, kus inimesed reaalselt liiguvad (muidu käivad nad lihtsalt üle muru). Mõnes teises kohas on aga nagu hammaste pesemisega – tuleb suunata, selgitada, et kui pesed, siis hambad ei valuta. Autoga sõitmine tuleb teha ebamugavaks, sest seda aina mugavamaks muutes probleem ehk autostumine ei lahene. 

Inimeste käitumist on ju sama raske muuta kui nende veendumusi. 

Jah, aga sellesse tõdemusse ei tohi kinni jääda, muidu ei muutugi mitte miski. Kodanikud peaks muutma on suhtumist autodesse, poliitikud peaks muutma oma suhtumist inimestesse, opositsiooni ja kriitikasse.  

Kas see ei oleks lahendus, kui inimesed linna sõitmise asemel rohkem kodukontoris töötaks? 

Tõenäoliselt, aga kõigile, sh mulle see ei sobi, sest minu töö Velveti disainijuhina on tiimitöö. 

Mis võidusärgist edasi saab? Läheb tootmisse ja müüki? 

Neid valmistatakse piiratud kogus, mis loositakse Facebookis välja. Tehakse ka meenesärk, mis läheb Viimsi uues raamatukogus müüki.  

Kuna sõnumite autoriõigus kuulub mulle, toodan koostöös Muhooviga terve kollektsiooni „äng on suburbia“ särke, mis on mõeldud kõigile neile, kes tunnevad eeslinnades elades ahistatust. See ei ole ainult Viimsi teema, vaid puudutab ka paljusid teisi. Neid särke saab tellida: capslock.ee/collections 

Ma ei teinud seda kõike isikliku kasu ega promo huvides. Särkide müügitulu läheb Eestimaa Looduse Fondile ehk heategevuseks. Kui mu kodukandis rohelust hävitatakse, siis kusagil ehk kaitstakse.  

Sinu võit oli ninanips vallavalitsusele? 

Ega nad vist päris sellist tulemust tõesti ei oodanud. Ilmselt loodeti mingit hea tuju lahendust, aga võitis protest. 

Kuidas Sa ise kriitikat talud? Ilmselt oled seda oma pika disainerikarjääri jooksul pidanud ikka kuulma. 

Kui disainerina alustasin, oli kriitikat raske taluda, sest iga töö oli nagu oma hinge vili, nagu oma laps. Nüüd on 15 aastat mööda läinud ja ma saan aru, et ma ei tea kõike. Endast targema kuulamine on kõige olulisem osa mu tööst. Olen tähele pannud, et kui kohe alguses tähelepanelikult kuulata, siis teedki lõpuks asja, mis on hea. Minu tööks on lahendada tellija probleemi. Kriitika tekib siis, kui lahendatakse valet probleemi. See on tüüpiline viga, mida loovinimene teeb – ei saa probleemist aru ja asub lahendama valet asja. Aga disain – see on lihtsalt terve mõistus. Ja kui leiad tervet mõistust kasutades lahenduse, siis reeglina inimesed nõustuvad sellega. 

Kuidas kolleegi tööd ilma haiget tegemata kritiseerida? 

Alustasin kunagi tööd desktopperina reklaamiagentuuris Division, nüüd olen Velveti disaini- ehk loovjuht. Tänu sellele saan oma tiimile vabalt kõiki asju öelda, sest olen nende rõõme ja valusid omal nahal tunda saanud. 

Aga kiitus – kas see läheb Sulle korda? 

Alguses läks väga korda, aga enam mitte. Kui ma oma kolmandal Divisioni-aastal võitsin koos Alvar Jaaksoniga loodud KUMU avamiskampaania eest portsu auhindu, siis tundsin, et nüüd on see tehtud, rohkem ei pea muretsema. 

Ma hoian üldiselt madalat profiili, mind ei huvita feim. Püüan ka piltidelt eemale hoida.  

Fotol: Kristian Kirsfeldt. Pildistas: Raul Mee

Septembris krooniti Sind ADC galal Aasta Disaineriks. Mille eest see tunnustus Sulle just nüüd osaks sai? 

Mu hüpotees on, et nad jõudsid K-täheni.  

Oled 9 aastat töötanud Velvetis, enne seda Divisionis. Miks Sa vahetasid reklaamiagentuuri disainiagentuuri vastu? 

Läksin reklaami aastal 2003, sest tol hetkel oli see kõige ägedam loovvaldkond, kus töötada – kõige rohkem raha ja kõige kihvtimad peod. Aga siis tuli masu ning disaini – klienditeekonna, kasutajamugavuse, keskkonna- ja teenusedisaini – tähtsus hakkas tõusma. Praegu ongi minu hinnangul voolanud loovenergia reklaamist disaini, Eestis on kümneid väga häid disainiagentuure. Ka üksiktegijate jõud on suur, nad nihutavad horisonte, leiavad uusi väljendusviise. Nad on nagu ideeautod. Suurte agentuuride projektid mõjutavad aga masse. 

Mida Sa õppinud oled? 

Hariduselt olen TTÜ ehitusinsener, seega on keskkonnadisain minu jaoks väga loogiline asi, millega disainibüroos tegeleda, sest see hõlmab nii ruumi kui lugude jutustamist. Reklaamibüroos jutustad reeglina ainult lugusid. 

Millal Sa viimati reklaami tegid? 

Ma pole 10 aastat reklaami teinud, välja arvatud ERM-i lansseerimiskampaania, mille eest Velvet võitis Kuldmunal nii tele kui raadio kullad. Tele tegime Kuukulguriga, raadio koos Harry Kõrvitsa ehk Pumpkin Productionsiga. Brändikontseptsiooni panime paika meie, Kuukulgur lõi stsenaariumid ja tootis Filmid suure algustähega 

Seekord võitis ju ACD Eesti disainikonkursi Grand prix reklaamiagentuur. Reklaami- ja disainiagentuurid ikkagi lähenevad teineteisele? 

Jah.  

Kas auhinnad on hea PR? 

Jah, aga kui palju me tööde konkursside jaoks vormistamisele aega kulutame... Võiks anda parem inimestele vaba päeva selle asemel! 

Teil on ikka Velvetis ikka 5-päevane töönädal? Ei ole mõelnud, et teeks 4-päevase? 

Jah, meil on 5 tööpäeva, sest tööd on nii palju. Aga me ei tööta liini peal, mõtlemiseks jääb ka aega. 

Mulle on jäänud vestlustest disaineritega mulje, et te ei armasta eriti turundusjuhte. Kust see tõrge pärit on ja kas on lootust, et läheb üle? 

Masu ajal oli turundusjuhte, kes tegid oma tööd mitte selleks, et ettevõttel paremini läheks, vaid selleks, et nende töökoht säiliks. Tihti olid inimestel omad agendad, mis läksid terve mõistusega vastuollu. Paljud disainerid on reklaamiagentuurides töötamise ajal selliste turundusjuhtidega tihedalt kokku puutunud. Ütleme nii, et masu tõmbas tšakrad kinni.

Kui kuulen kedagi kliendile idee „maha müümisest“ rääkimas, siis mõtlen alati, et see pole võimalik. Sa võid küll kliendi koosolekuruumis mingiks ajaks ära tinistada, aga kui see tinistatud turundusjuht ei suuda omakorda ettevõtte juhti ära tinistada, ei saa koostööst asja. Seetõttu on alati parem, kui esimesel koosolekul osalevad mõlemad – nii turundusjuht kui tippjuht.  

Meie töös on edu pant töö tellija ära kuulamine ja kõige selgemalt oskavad äriprobleeme sõnastada ehk ülesandeid püstitada tavaliselt ettevõtete juhid. Kui kliendi esindajaks on selline turundusjuht, kes vaid vahendab infot ja peab kõik maja sees üle kinnitama, võivad mõtted nagu telefonimängus kaotsi minna. 

Mis Sulle praegu tööl kõige rohkem põnevust pakub?  

Üks põnev projekt, millega tegelen, on riigimajadele ruumilahenduste disainimine – need on Eesti linnades asuvad ühiskontorid või -hooned, kuhu kolivad kokku piirkonna riigiametid, kes hakkavad neid ruume vaheldumisi või paralleelselt kasutama. Tekib üks ühtne teenindussaal, koosolekuruumid ja kontor, asutused töötavad samades ruumides eri aegadel. Kliendi jaoks muudab see elu lihtsamaks – kõik ametid on ühes hoones koos, asjad on võimalik kiiremini ära ajada. Esimene selline hoone avatakse varsti Raplas.  

Velveti luua on selle töö juures ühendav mõtlemine, viidandus ja bränding. Lisaks töötavad koos meiega sise- ja välisarhitektid. Püüame muuta inimeste jaoks avaliku sektori teenindust mugavamaks.  

Riigi kontekstis on alati vaja meelde tuletada, et riik on vahend, mitte eesmärk. Ja inimene on eesmärk, mitte vahend. 

Velvet on tuntud aususe poolest oma eksimusi ehk fakappe tunnustada, olete lausa kaks „Fakapeedia“ kogumikku välja andnud. Ma ei mäleta Sinu nime seal mainitud olevat...  

Siiski. Mina olin asjaosaline selles loos, kus üks tüüp scrollimisest rääkis.

*****

Delfi kutsus meid konkursile portaali ägedamaks mõtlema. Janno ja Amid tegid mitu nädalat eeltööd. 

Esitlus oli võimas. Reaalsed ideed, kuidas Delfit paremaks teha. 45 minutit preemium-Velvetit. Turundusjuht noogutas kaasa. Nurgas istus tüüp, kes ei noogutanud. 

Janno pani esitlusele rahuloleva punkti. Tüüp nurgast: “Ma ei näinud ühtki mõtet, mis poleks varem kellelegi tulnud.” Janno vastu: “Kuid te pole ju neid ära teinud!”

Nurgatüüp sedastas nüüd surematu mõtte. See jääb kajama ka pärast maakera hukku, punaseks hiiuks paisunud päikese leegitsevas surmakallistuses. 

“Inimesed tahavad ju ainult scrollida.” 

Lakkuge panni, teenusedisainerid, kujundajad ja andmeteadlased. Velveti nihilismimomentidel tundub, et nurgatüübil on õigus. 

Delfi pulseerib jõudsalt edasi. Sisule on seal täna veel vähem ruumi.  

*****

Minu õppetund: Me murdsime sisse läbi seina, uks oli teises kohas. Fakapp seisnes selles, et me ei läinud uuele katsele, vaid loobusime sellest tööst. 

Palun too välja mõned oma tööd, millega iseäranis rahul oled. 


Patarei vangla näitus „Kommunism on vangla“ – oluline teema ja hästi õnnestunud teostus.


Eesti Rahva Muuseumi Soome-Ugri püsinäitus koos Jan ja Ken sisearhitektidega – jälle oluline teema ja tõeline töövõit, tegime seda kokku üle seitsme aasta.


Olen kahel aastal võitnud ka Viljandi Pärismuusika Festivali tunnusgraafika konkursi, viimati 2018. aastal. Nende plakatite joonistamine on olnud puhas rõõm. 

Intervjueeris: Silja Oja, TULI

Velvet on Turundajate Liidu (TULI) liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 61 ettevõtet.
Liitu uudiskirjaga