Kõik uudised

Kuidas Tabasco Ameerikat avastamas käis

Tabasco loovjuht Kerstin Raidma kirjutab, kuidas kolida väike Eesti loovagentuur kümneks päevaks New Yorki.

Pildil: Tabasco tiim koos reklaamilegend Bob Greenbergiga

Selleks et kolida väike Eesti loovagentuur kümneks päevaks New Yorki, tuleb kõigepealt:

a) omada seal vähemalt üht klienti;
b) tunda ägedaid inimesi;
c) rentida korter Harlemis;
d) võtta kaasa vajalikud vidinad, mis aitaks tööd teha.  

Kuna meil olid kõik nimetatud asjad olemas, siis polnudki muud kui letsgo! Üheksa inimest digimuutus Tallinna Lennujaamast New Yorgi omasse, läbides vahepeal kirjeldamatuid piinu turbulentsi ja veidra toidu näol, nii et osad olid näost rohelised veel mitu päeva hiljemgi.

Meie hotell-office Harlemis osutus imeliseks majakeseks 123. tänaval gospelikirikute, afrojuuksurisalongide ning kõikvõimalike tätoveerimissalongide ja kuldhambapoodide rägastikus. Boho-stiilis pesake oli sisustatud eeskujulikult, et täita meie kõiki soove ja olla valmis ka üllatusteks, näiteks ootamatuks troopikakeskkonnaks 33-kraadise toasoojuse näol. Trussikutes kolleege ringi hängimas siiski nägema ei pidanud, jäime soliidseks ja avasime aknad. Seda peab küll ütlema, et miski ei suuda ületada meie koduse armsa wifiteenuse kvaliteeti, aga tegelikult said kõik kuidagi hakkama. Kanaaridel oli hullem!  

Tööpäevade hommikutel olime varajased linnukesed ja toimetasime juba enne päikesetõusu ja njuujorklasi – 7-tunnine ajavahe kodumaaga tingis olukorra, kus saime Eestiga suhelda lõunast tööpäeva lõpuni.  

Igal tööpäeva lõpus oli programmis mõni äge inimene, agentuur, vaatamisväärsus või mulje, kuigi NYC on oma galeriide, inimdžungli, mitmekesise arhitektuuri ja linnastruktuuri ning kiirustava eluviisiga on juba iseenesest ammendamatu inspiratsiooniallikas.  

Kohe teisel päeval oli meie sihtmärgiks NYC-i üks suurimaid agentuure R/GA, ja kuigi enne oli meil omavahel selle suurusest ja mõjukusest ka juttu olnud, siis alles kohapeal, olles läbinud kohustusliku skännin-su-silmavõrkkesta-turvakontrolli ja liftiga pilvelõhkuja kõrgusse kimades saime aru, KUI SUUR see agentuur siiski on.  

Seda juba 40 aastat tegutsevat hiidagentuuri juhib endiselt legendaarne Oscari-võitjast visuaalefektide kunn ja loovpioneer Bob Greenberg, kes asub pilvelõhkuja neljal korrusel. Kokku töötab seal keskeltläbi 800 inimest (sama palju kui Eestis reklaamitöötajaid kokku), ja peakontorid on neil suuremates linnades üle maailma.  

Fotol: R/GA

Meid võttis seal vastu hiigelsuur seinatäis kuldlõvisid, disainipliiatseid ja muid auhindu ning Bobi assistent Rachel, kes meile agentuuris tuuri tegi. Väisasime ühte korrustest, mis oli nagu laev laevas, sisemise suure söögikoha, Bobi algatatud tehnoloogiamuuseumi ja muude põnevade eksponaatidega - näiteks inimesesuurused nukud ja lai valik erinevaid linnupuure. Tehnikamuuseum koosnes Bobi aastakümnete vältel kogutud tehnikaesemetest, oma panuse olid muuseumile andnud ka teised agentuuritöötajad. Meie disaineri terav silm tabas sealt näiteks Dieter Ramsi filmikaamerad ja palju muud huvitavat.  

Kogu agentuuri oli disaininud Bob isiklikult ja pühendanud sellele palju tähelepanu -  seal ei olnud näiteks ühtegi nähtavat juhet ja põrand oli tehtud joogamatitaolisest materjalist, et kellegi samme poleks kuulda. Kogu pind oli avatud ja selle avatuse sees olid üksikud klaasseintega putkad, kus privaatselt telefoniga rääkijaid näha võis.  

Fotol: R/GA

Osad ruumid olid klaasiga eraldatud ja saime teada et nendes asusid “inkubaatorid”, idufirmad, keda agentuur ei sponsoreerinud, kuid kellele andis vahendid töötamiseks - R/GA on avatud igasugusele innovatsioonile ja tehnoloogilistele uuendustele. Ega pealtnäha suurt neid vaadates aru ei saanud, ühes ruumis oli näiteks hämar valgus ja kasvasid taimed. Nii et inkubaator sõna otseses mõttes! 

Lõpuks jõudsime ka Bobi juurde, kes pühendas meile 10 minutit oma megaväärtuslikust ajast, mõjudes väärikana ja ajatuna nagu kuningas Gondoris - rahulik, massiivsete hõbeehete, halli habeme ja mitme meetrei kaugusele tuntava auraga.  

Bob rääkis lustaka loo sellest, kuidas ta kunagi Eestis käis - koos Quincy Jonesiga, kellega ta Rootsi laeva peal ka koos saksofoni mängis. Bob rääkis pikemalt ka teerajajaks olemisest ja võttis oma jutu kokku lausega: “Pioneeri nägu on alati muda ja selg nooli täis”, pidades seda küll põnevaks, aga mitte eriti tänulikuks valikuks.  

Küsimuse peale saada üks soovitus, mida New Yorgis järgida, ütles ta “Never look up!”. Tõsijutt, kui oled sellises linnas, on kõik maa peal toimuv suurema väärtusega kui, pea kuklas, suuri majade vahtimine. 

Fotol: R/GA

Reisile lisas vürtsi ka ühe meie kliendi kampaania ettevalmistamine USA turu jaoks. Pole just igapäevane võimalus teha kampaaniat sellisele hiiglaslikule turule. Reisi osaks said ka tiimi regulaarsed koosolekud kliendi NYCi kontoris.  

Iseenesest ei ole suurt vahet, kas lood ideed kolmesajale või kolmesajale miljonile inimesele, kuid kuidagi imelik on sellele mõelda ikka. Meie Indiast pärit digital-CD-le Anoorupale oli see küll tuttav, temal on kogemusi maailma tippbrändide ülemaailmsete kampaaniatega, kus USA turg ainult osa sellest. Aga nüüdseks kõik ettevalmistused tehtud ja mai keskel peaks kampaania laivi minema. 

Vahepealsetel päevadel sai ohtralt muuseume külastatud, näiteks MoMa’d ehk kaasaegse kunsti muuseumi, kus väljas tänapäevane klassika Van Gogh’st Jackson Pollockini. Muuseumid on seal ägedad, kuid kohutavalt rahvast täis neil päevadel, kui pilet tasuta. Muudel päevadel tuleb aga muuseumikülastuse eest korralikult kukrut kergendada. Tööjärgsel ajal jagunesime eri gruppideks ning külastused kultuurikantsidesse erinesid vastavalt sellele, mis kellelegi huvi pakkus.  

Minu jaoks kujunes meeleolukas erinevate linnajagude külastamine - Chinatown oma hiinakeelse sildistiku, hiina restoranide ja tänavalettidega, Little Italy oma pizzabaaride ja muhedate kelneritega, kes tõid söögi lõpuks alati midagi “extra”, Brighton Beach oma tuulise ranna ja venekeelse metroosilla-aluse tänavakaubandusega ning Soho oma kireva graffiti, nunnude õllebaaride ja hipsterliku muretusega.

Meeldejääv oli ka jalutuskäik High Line’il ehk õhusasetseva endise metrootrassi peal, millest on kujundatud kaasaegse skulptuuri näidispark, ning läheduses asetsev kirev, kontsentreeritult kõiki maailma kööke pakkuv Chelsea turg.  

Central Park meenutas oma kaljurünkade ja kaunisti kujundatud pargiga Helsingit, kulmineerudes süvendis iluuisutamisväljakuga pilvelõhkujate kõrval. Manhattan ise on tuuline, täis teid ületavaid kiirustavaid inimesi ja kannatlikult ootavaid autoronge. Selles linnas ei tahaks autojuht olla. 

Järgmine tööalane kohtumine viis meid kokku verivärske kahemehe-agentuuriga Small, mille asutajateks on kaks itaallast, Luca ja Luca – loovjuhtide tandem, kes algselt olid töötanud Saatchi&Saachi Milanis, seejärel NYC-i kolinuna teinud karjääri sealses Saatchi’s ning nüüd alustanud juba oma agentuuriga. Nende kahe mehe reklaamiportfoolio on märkimisväärne: näiteks World Down Syndrome Day Itaalia kampaania, mis võitis Cannes’is 7 lõvi (sh 3 kulda), samuti Dieseli fake brand kampaania „Deisel“, mis võitis Cannesis 3 kulda, 2 hõbedat ja 4 pronksi. Lucad muljetasid pikalt, kuidas need projektid sündisid ja kuidas Cannes’is võidule jõuti. Saime neilt härradelt palju näpunäiteid, kuidas oma tööd efektiivsemalt teha ja kus peaks olema teravik. Hindamatud nõuanded!  

Vahepeal puutusime kokku ka NYC-i pahupoolega, kus ühel tabascolasel kadus käekott, telefon ja muud vajalikud asjad (mis küll hiljem mingi ime läbi taas välja tulid), teised langesid poevarguse ohvriks ja loovutasid tundmatule Harlemi pikanäpumehele kaks paari tutikaid Converse’e…niuks! Elu pole alati lill. Kaks tabascolast said käe valgeks ka Brooklynis asuvas Metal Yoga treeningus. Weird’n’fun :)

Kolmas agentuurikülastus viis meid peamiselt Amsterdamis tegutseva Ambassadorsi NYC’i filiaali, mis tegeleb reklaamfilmi produktsiooni ja lõppviimistlusega ning osaliselt ka loovtööga - filmist kuni animatsioonideni välja. Seal võtsid meid vastu kaks produtsenti, Mehgan ja Katya, kes rääkisid oma tööst ja tegemistest ning tutvustasid oma showreeli, ning meie näitasime enda oma. Meie juttu kuulates imestasid nad, et suudame oma agentuuris “kõike natuke” teha. Sealne töömudel on väga kitsas - näiteks, kui keegi kirjutab stsenaariume, siis teeb ta ainult teatud nišši, näiteks komöödiat, aga ei midagi muud. Nende pakutud reklaamide tehniline tase on väga kõrge ja tööd on nad teinud kõikvõimalikele suurtele brändidele maailmas. Pole ka ime, sest nende kasutada on silmapaistev loovressurss nii Euroopast kui ka New Yorgist.  

Viimasel päeval külastasime ka WTC memoriaali, mis mõjus ebamaisena oma sügavikku voolavate vete ja vaikivate nimekirjadega.  

Tõime tagasi Eestisse hulga muljeid, uusi tutvusi ja tarka teavet mida plaanime siin rakendada. 

Kerstin Raidma
Tabasco loovjuht